Enrico Castellani

Enrico Castellani sündis 1930. aastal Castelmeldas. Ta õppis Belgias kunsti, skulptuuri ja arhitektuuri kuni 1956. aastani, mil ta lõpetas École Nationale Superieure’i.

Pärast esimesi mitteametlikke kogemusi, mis olid inspireeritud action painting’ist, arendas ta koostöös ajakirja Azimuth, mille ta asutas koos Manzoniga, uue alguse, mis pakkus välja senise kunstikogemuse täieliku nullimise, lähtudes uuest paktist sotsiaalse progressiga.

Manzoni, Castellani ja Bonalumi teostavad seda nullimist, kasutades monokroomseid, sageli täiesti valgeid lõuendeid, mis on erinevate tehnikate abil ümberpööratud, et tekitada valguse ja varju muutuvaid efekte vastavalt valgusallika kallakule.

1959. aastal lõi Castellani oma esimese reljeefse pinna, mis tekitas poeetika, millest sai tema pidev ja range stiililine allkiri, kus tahkete ja tühjade ruumide täpne kordamine, mis tuleneb lõuendi rütmilistest ekstroflexioonidest, moodustab üha uue, kuigi sidusa ja intensiivse tee.

1964. aastal osales ta Veneetsia biennaalil, 1966. aastal isikunäitusega ning 1984. ja 2003. aastal uuesti.

1965. aastal osales ta New Yorgi MoMAs rühmanäitusel “The Resonsive Eye” ja Brasiilias São Paulo biennaalil. 1981. aastal osales ta Pariisi Pompidou keskuses toimunud näitusel “Identité Italien, l’art en Italie dépuis de 1959”.

Järgnevatel aastakümnetel osales ta suurtel näitustel üle kogu maailma: Milanos, Tokyos, Moskvas, Veneetsias, Brüsselis ja New Yorgis. Ta suri 2017. aastal.